Emakeelepäeval, 14. märtsil toimus Rabarüblikus juba traditsiooniks saanud luulekohvik.
See pole võistlus vaid mõnusas seltskonnas luuletuste ja lugude esitamine. Abiks kõlisev serviis ja küpsised.
Selle aasta kohvikus osales 20 last ja üheksa täiskasvanut. Kohviku sissepääsupilet on vähemalt üks luuletus.
Alustuseks kuulsime lugu Paabeli torni ehitamisest ja keelte segamini ajamisest. Sealt edasi kõlasid luuletused erinevates sassi aetud keeltes. Direktor Klaire luges luuletuse, mis on pärit kaugest ajast, mil sakslased Eestisse tulid. Siis lugesid eesti lapsed mõnda luuletust nii, et üks sõna eesti ja teine saksa keeles. Õpetaja Kärt oskas sarnast luuletust ajast mil venelased meie maale jõudsid ning isegi poodides tuli rääkida vene keeles. See luuletus oli pooleldi eesti ja pooleldi vene keeles.
Täitsa ime, et meie keel on selliselt säilinud, et me täna vabalt selles keeles räägime, luuletusi loeme ja kirjutame.
Selle tõestuseks oli meie Ander, kes enda tehtud luuletusega esines.
Õpetaja Margit luges väikese jutukese Kihnu Aabetsast. Küll see oli tore lugu, mitte midagi ei saanud aru. Ometigi on tegu eesti keele murdega. Saime üheskoos jutukese ikka eesti keelde ära tõlgitud.
Ja siis kõlas 20 imeilusat luuletust meie imeilusas eesti keeles.
Mõnel oli julgem koos sõbraga mikrofoni ette minna, mõni vajas suurema õe tuge. Aga lugemata ei jätnud keegi.
Oli imearmas hommik.
Elagu meie emakeel-eesti keel!
